Järva Teataja reportaaž: liftisõit viis lumepilvedeni.

13.11.2014

MG_2597“Vaata, et siis vedelaks ei löö!” on kolleegi viimased sõnad enne toimetusest lahkumist. Ees ootab käik Eesti kõrgeimasse rajatisse ja kõige kõrgemale maapinnaga ühendatud töökohale.
Hirmust on asi kaugel. Isegi veidi kahju on, kui saan teada, et päris platvormile ei saagi, sest viimane lõpp tuleks minna redelit mööda. Trakside ja karabiinidega. Jaama juhataja Tarmo Suur on kindel: “Platvormile ilma mastitehniku koolitust läbimata ei saa.” See ei loe, et mul on teadmisi matkatehnikast, olen Paide Vallitornist köitega laskunud ja jääseinal kirkadega roninud. Suur ütleb seepeale hoopis, et hulljulgeid, kes midagi ei karda, nad masti ei lubagi, sest nad on sama ohtlikud, kui need, kes kohutavalt kardavad. «Sarnaselt purjus inimestele ei taha nad korraldustele alluda,» põhjendab ta. Ka lifti ei pääse allkirjata, millega tuleb kinnitada täielikku sõnakuulelikkust meiega kaasas viibivale masti tehnikule. «Kas ma üleval karjuda tohin?» küsin naljatades. «Nii palju, kui kõrist tuleb,» on Suur armulik.
Ühesilindriline neljataktilise bensiinimootoriga lift viib 300-meetri kõrgusele umbes 20 minutiga. Mootori rikke korral saab lifti liigutada käsivintsi abil, seda on võimalik peatada kõigil masti platvormidel.
350 meetri kõrgusele ronimine redelit mööda võtab väledal ronijal ehk mastitehnikuil umbes tund aega. Umbes kakskümmend aastat varem mastis käinud fotograaf Ingmar Muusikus ja ajakirjanik Tõnu Tramm ronisid oma sõnul platvormile umbes poolteist või isegi kaks tundi. «Alla tulime umbes poole tunniga,» räägivad nad. Muusikuse ütlust mööda polnud kiiresti masti saamine omaette eesmärk. «Minu jaoks on kuskile üles ronimine nauditav, sest mingilt kõrguselt alates muutub maastik ruutudeks ja vaade avaramaks,» selgitab ta.
Nii ongi. Mis sest, et Järva-Jaani poolt liiguvad silmnähtava kiirusega meie poole lumepilved. Tundub, et palju kiiremini, kui lift üles sõidab.
Mida kõrgemale liigume, seda tugevamaks muutub tuul. Silmad elevusest pärani, vaatan ümbrust. Möödume punastest tuledest, mis pimedas masti asukohast märku annavad. Konstruktsioon on kord punane, kord valge. Satelliiditaldriku moodi seade kannab kirja «Tamsalu».
Kui alguses ei olnud ma sinikollase kombinesooni vajalikkuses kindel, siis üles jõudes tõmban kinnastes sõrmed varrukatesse. Sajab peenikest lund. Ka masti konstruktsioonide vahel on näha lund, mis ei kavatsegi ära sulada. Meiega kaasas olev masti tehnik Ants Aimsalu kinnitab, et üleval on miinuskraadid. Muidu olevat aga ilm ilus ja tuul pigem vaikne. Osa pilvi liigub meist allpool.
Adrenaliini lahtudes hakkab sõrmedesse ja varvastesse jõudma külmatunne. Pärast veerandtunnist hämarduva ilma uudistamist nõustume alla minema.
Nii nagu üles sõit, tundub ka alla sõit palju lühemana. Mis sest, et muud teha pole, kui ühe koha peal seista või istuda. Aga kellanumbrid ei valeta. Sõit alla algab 16.52 ja alla jõuame täpselt 20 minutit hiljem. Lihtsalt vaata ja naudi.
Mul pole midagi vastu panna Ingmar Muusikuse ja Tõnu Trammi seiklusele, kes teavad rääkida, kuidas mastist alla tulles oleks Muusikus poole maa peal ehk umbes 150 meetri kõrgusel äärepealt kogu fotovarustusest ilma jäänud. «Mul tuli fotokott kuskilt klõpsust lahti ja sain veel viimasel minutil kuidagi kaenlasse krabatud, teise käega redelist hoides,» jutustab Muusikus.
«Kuidas oli?» küsib Tarmo Suur, kui taas kahe jalaga maa peal olen. «Äge! Tahan veel.» Suur naerab. Mul meenub, et lubatud hääleproov jäigi üleval tegemata. Mitte, et sellest eriti kahju oleks.
Saan teada, et elektromagnetkiirgus, mis masti minekul piirangud seab, oli meie teekonnal lubatu piires – vastav mõõteriist oli tehnikul nii üles- kui ka allasõidul käes.
Autost, millele mastist jääpurikas on peale kukkunud, jääb järele vanaraud. Inimeste kaitseks katab väravast majani kulgevat asfalteeritud kõnniteed kaitsevõrk. «Kõige ohtlikum on kevadel, märtsis, kui päike soojendama hakkab,» teab Suur.
Esialgu pole siiski purikaid karta, kuigi esimesed peenikesed lumehelbed jõuavad juba maapinnale. Autotermomeeter näitab kolme soojakraadi, kui tagasiteel Koeru alevikus peatume.
Jään vaatama hämaruses vilkuvaid punaseid tulukesi. Nägu läheb naerule. Ka veel järgmisel päeval ei suuda keegi mitte millegagi mu ülespidiseid suurnurki allapoole kiskuda.

Ajalooline ülevaade
*Ehitusplaane varjas saladuseloor

1980ndate algus
Kuuldused Koeru telemasti ehitamisest jõudsid kohalikeni juba 1980ndate alguses.
Ligi 50 aastat Eesti ringhäälingu saatekeskuse juhatuse esimees olnud Rein Ruudi ütleb, et kui käiku läinuks esialgsed üldskeemid 1981. aastast, kõrguksid mastid praegu hoopis Pangodil ja Päinurmes. «Päinurme puhul oleks takistuseks saanud ka Nurmsi lennuväli,» tõdeb Ruudi. 17. septembril 1981 allkirjastatud plaan nägi ette 162 000 rubla Päinurme korterite ja elamufondi jaoks. «Ma ei kahetse, et mast lõpuks Koeru sai, sest see tundus juba siis elujõulise kohana,» sõnas Ruudi. Ta kinnitab, et Koeru masti oli lihtsalt vaja, sest Tartust võimsa jaama viimine Valgjärvele jättis Kesk-Eesti leviga katmata.

1980ndate lõpp
1987. aastal sai valmis Koeru telemasti projekt, ehitus algas 1989. aasta lõpul. Valgjärve 347 meetrine mast alustas tööd 1988ndal aastal.  Samal aastal moodustatakse ka 580 töötajaga Eesti Raadio ja Televisiooni Saatekeskus.
Tolleaegne Koeru külanõukogu esimees Heino Laimets kinnitab, et masti ehitamist külarahvaga ei arutatud. «See oli üle-liiduline ja algselt sõjaline objekt, mistõttu otsustamine läks külanõukogust mööda,» rääkis ta.
Ka ehitusvaldkonda hallanud rajooni täitevkomitee aseesimehena töötanud Henn Sokk kinnitab Koeru masti kui salajase objekti staatust. Ehituse tellijaks oli ENSV Sideministeerium. «Rajooni täitevkomitee juhtkond puutus sellega nii palju kokku, et ajasime metsamajandiga maa-asjad korda,» märkis Sokk. Ehituse ajal käis ta masti territooriumil vaid ühe korra – veidi enne Eesti taasiseseisvumist. Mast ise oli Soku ütlust mööda suve lõppu jäänud külaskäigu ajal valmis, aga aparatuuri polnud veel paigas.

1990
Maikuuks on hoone Haagi mäel katuse alla saanud. 29. mail ilmunud Rein Ruudi artiklist Järva Teatajas võib lugeda, et jaama tehniline hoone on katuse alla saanud. «Masti ennast veel pole, kuid ehitusjärgus olevad vundamendid ning platsil lebavad mastisektsioonid ning käsivarrejämedused tõmmitsatrossid annavad tunnistust, et varsti läheb püstitamine lahti.» Masti monteerib “Sevzapstalkonstruktsija” Leningradi Montaazivalitsus nr 26. Sama ettevõte pani püsti Valgjärve ja Kohtla-Järve telemasti, tõstis üles Niguliste tornikiivri, uue teletorni ülemise otsa ja võttis maha vana teletorni.
Ruudi kirjutise kohaselt oli masti üldkõrguseks planeeritud vundamendilt koos detsimeeteraine saateantenniga 346,44 meetrit, Valgjärve oma oli aga 90 sentimeetrit kõrgem.
Jõuludeks on mastil on kõrgust 103 meetrit ja see paistab üle puude Koeru rahvale kätte.

1991
Jaanuaris valmib 18-korteriga maja aadressil Paide tee 13 telejaama töötajatele. Jätkub masti konstruktsioonide püstitamine. Märtsiks on mastil kõrgust 245 meetrit. Detsembriks oli suur osa mastist püsti, kuid koerulaste jaoks polnud sellest veel mingit tulu tõusnud. Järva MEKi juhataja Olev Saksniidu toonaste selgituste kohaselt ei mahtunud objekt nn riigitellimuslike ehitiste nimekirja. «Ka muud varustussüsteemid ei taha kehtida. Tasu nõutakse valuutas või vastukaubas. Püüame side ehituse direktsiooniga siiski mõlemad seadmeid hankida, et järgmisel aastal objekt siiski käiku lasta. Puudu on elektriseadmeid, samuti raadio saatejaamad,» kirjeldab ta Järva Teatajas. «Kuni hoone on külm, pole mõtet teha ka sisesviimistlust. Valmis on trassid ja ette vamistatud põhilised teed. Asfalt ja majaümbruse haljastus jäävad kevadesse. Kui mastimehed lõpetavad, ehitus konserveeritakse.»

1992-1993
Kuigi objektiga seotud inimesed oletasid, et vahepeal seisis ehitus lausa kolm kuni neli aastat, selgub, et tegelik paus oli vaid kuni poolteist aastat. Sel ajal hoidis objektil silma peal Leo Oja.
1993 juuliks valmis Koerus Küti tänaval kolm eramut jaama töötajatele, samal ajal kahekordistavad ehitajad ka Koeru alajaama võimsust. Viimase antenniotsa paigaldavad ehitajad mastitippu 12. oktoobril. Osa tehnikat jääbki Eestisse, sest üha suureneva inflatsiooni tõttu arvavad leningradlased, et neil on odavam Venemaalt uus kraana osta, kui olemasolevat Eestist Venemaale transportida.
Pärast valmimist märgiti aastaid masti kõrguseks 347,5 meetrit, kuid hilisemad mõõtmised on andnud maapinnast tipuni 349,5 meetrit.
Praegune Levira tehnikadivisjoni direktor Aivar Kender oli Koeru raadio ja TV jaamaga otseselt soetud kümme aastat. Tööle läks ta sinna 1993. aastal järelvalveinspektoriks. Ta selgitab, et ligi kolmemeetrine erinevus plaanitud ja praeguse kõrguse vahel on seotud nii montaaži kui ka mõõtmistega. «Valgjärve ja Koeru mastide projektid on samad, materjalidest sõltuv valmistamistäpsus aga erinev,» selgitas ta.

1994
Moodustati Eesti ringhäälingusaatekeskuse üksus Koeru raadio ja TV saatejaam.
Kuigi rahvasuu teab, justkui töötanuks Koeru raadio-ja telemastis vahepeal lausa 140 inimest, Rein Ruudi seda tõenäoliseks ei pea. Pigem on usutavam tema arvates number kuni 20 inimest.
«Ööpäevases vahetuses oli tolle aja määruste kohaselt korraga kaks inimest, sest elektritöid tehti alati kahekesi,» põhjendab ta. Sarnasest töötajate hulgast kõneles Koeru Kajale ka 1994. aasta 1. veebruaril ilmunud intervjuus masti insener Aivar Kender. «Erialaspetsialiste läheb vaja edaspidi tosina ringis, praegu on igapäevaselt töödega ametis 10-20 inimest,» kirjeldab ta. Intervjuust saab teada ka, et iganädalaselt viibisid ehitusel rootslased, kes olid Eesti Telefoni osanikud.  Sel ajal sideministri asetäitjana töötanud Toomas Sõmera käis oma sõnul objektil keskmiselt korra kuus või kahe nädala tagant.
Koerulaste jaoks ümbritseb aga masti ehitusega seonduvat endiselt saladuseloor.  Vallalehe vahendusel saavad nad teada, et masti majas soojus puudub ja suur hulk töidki ootab kevadist ilma ja sooja. Kõige enne pidi tööle hakkama telefoniside, seejärel raadio-ja teeülekande antennid. Esimesed kaks lääne päritolu ultralühilaine raadiosaatjat töötasid 100 MHz alas raadiosaatjat töötasid 100 MHz alas. Samuti kaks telesaatjat detsimeeter lainealas. «Olen mitmel sellisel objektil viibinud. Nii asjalisi kõrgmoneetrijaid, kui siin olid, ei ole mujal näinud. See on kiitus Piiteri meestele,» ütleb Aivar Kender Mait Raudsepale antud intervjuus.
Rein Ruudi kinnitab, et jutt, nagu jätnuks masti saateaparatuuri paigalduse käigus üks mees oma elu, vastab tõele. «See oli Baltimaade parimaks elektrikuks peetud leedu rahvusest mees. Ta oli tõesti kõige oskajam ja tegi kõige kvaliteetsemat tööd, aga ta läks liiga julgeks. 20 000 volti oli pinge, mis ta tappis,» rääkis Ruudi.
Ilmselt veel valgustamata mast sai saatuslikuks ka selle ümbruses lennanud lindudele, kes vastu masti lennates hukkusid. 10 novembri Koeru Kaja kirjutab ka, et kui äikese ajal saab teinekord välguga pihta ka antenn, ei sega see siiski üldjuhul seadmete tööd. Ohtu võiks tekitada keravälk, aga selle tekke võimalused on väiksed.
Raadioantenni signaal ulatus mõõtmiste järgi Võsu, Kohtla-Järve, Mustvee, Tartu , Mustla, Abja ja Järvakandini. Koeru lainepikkus oli kuuldav ka Tallinnas.

1995
6. aprilli Järva Teataja andmeil alustas Koeru raadio-TV jaamast esimene TV saatja tööd 3. aprillil. «Saatja töötab 27. kanalil ja kuni häälestustööde lõppemiseni vaid testtabeliga päevasel ajal.» Esimene teleprogramm – EVTV-  läks jaamast eetrisse sama aasta 12. juunil.
Selleks vajalik maapealne seade oli ligi 10 meetrit pikk ja poolteist meetrit lai. Kõrgust üle kahe meetri.
Augustis saab uueks partneriks Koeru telejaamas Eesti Loto. Automaatsaatja edastab Tallinna siinkandis laekunud õnneproovijate numbrid. Telejaamas on tehnikat sisse seadmas ka Eesti Mobiiltelefon.
Koerulased mäletavad elevust, millega uudised vastu võeti ja eufooriat, kui mast lõpuks tööle hakkas. Oli see ju omal ajal kõige moodsam ja ka kõige kõrgem.
Seda, kas ja millal oli mastil ametlik avamine, Järva Teatajal välja selgitada ei õnnestunudki. Kohalikud teavad rääkida päevast, mil musti Volgasid oli Koeru vahel eriti palju ning ka Tarmo Suurele meenub suve lõppu või sügise algusse jäänud päev, mil maja oli suuri ülemusi täis, aga mida polnud, oli elekter. Naljaga pooleks ütleb ta, et ülemused tulid koos elektrikatkestusega. Eesti Energiapoolne elektrikatkestus kestis Suure mäletamist mööda umbes kolm tundi.
Sel ajal Eesti ringhäälingu saatekeskuse juhatuse esimees olnud Rein Ruudi ja sideministri asetäitja Toomas Sõmera aga sellist pidulikku avamist ei mäleta. «See võis olla, aga see lihtsalt ei meenu mulle,» ütleb ta.

2002
Tööd alustab Kanal2 saatja Koerus. Juba varem edastas Koeru jaam Kesk-Eesti vaatajatele ETV ja TV3 telepilti ja 6 raadioprogrammi. Mast on lülitatud kõikidesse mobiiltelefoniside võrkudesse ja läkitab ka Eesti Loto informatsiooni.

2004
Jaanuaris saab Koeru telemast mootoriga lifti, kuhu mahub 3-4 hooldemeest. Siiski kasutatakse torni välitöödeks ja suurte esemete ülesviimiseks ka vana trosstõstukit, kuna suured esemed ei mahu mootorlifti.
Tallinna Linnakohtu registriosakond teeb 19. mail 2004. aastal kande Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS ärinime muutmise kohta aktsiaseltsiks Levira.
Samal aastal alustatakse Koeru jaamas töid üleminekuks digitelevisioonile.

NUMBER
106 meetrit üle merepinna on kõrgust Haagi mäel, kus Koeru telemast asub. See teeb rajatise kogukõrguseks 455,5 meetrit üle merepinna.
11 meetri sügavusele betooni on valatud masti käsivarrejämeduste trosside ankrud.
32 tele- ja 6 raadioprogrammi läheb eetrisse Koeru raadio ja TV saatejaamast.
10 hektari suurune on jaama territoorium, mis on ka ühtlasi ohutsoon mastist kukkuda võivate jääpurikate tõttu.

LISALOOD
*Eesti kõrgeim ehitis või rajatis?
Ehitusseaduse kohaselt on ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoone on katuse, siseruumi ja välispiiretega ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit.
Seega on Koeru raadio-ja telemast  siiski Eesti kõrgeim rajatis kogupikkusega 349,5 meetrit. Eesti kõrgeim ehitis on 314 meetrini kõrguv Tallinna Teletorn.

*Hulljulged riskivad viljatusega
Nii nagu iga teise kõrgema rajatise või ehitise puhul, leidub Koeru mastigi puhul neid, kes on masti roninud loata. Nii teab rahvasuu noormeest, kes tahtis neiule muljet avaldada, ronis küll üles platvormile, kuid alla tulla ei julgenud.
Samuti leidub Youtube’is kaks videot noormeestest, kes on masti «vallutanud» vastavalt aastail 2007 ja 2009. Tarmo Suuregi poole pöördunud üks BMW’ga saabunud noormees, et tema tahab neiuga sinna üles ronida ja armastust jagada. «Ma ütlesin, et kas on ikka mõistlik ühe armukorra nimel end tulevikus isarõõmudest ilma jätta.» Seepeale jäi noormehel torni ronimine ära.
Põhjus, miks masti ise ronida ei tohi ja päris tippu peale tehnikute keegi minna ei või, on elektromagnetkiirguses, mille mõjusid inimese tervisele on endiselt liiga vähe uuritud. Aivar Kender selgitab, et omavoliliselt platvormile ronivad teismelised riskivad hilisemas elus viljatusega. «Kuigi seadmete eesmärk on kiirata mastist eemale, on väljade kontsentratsioonid ebaühtlased ja halvasti prognoositavad. Eks see ole vedamise küsimus ka.»
Tarmo Suur ütleb, et ka nemad n-ö niisama masti ei roni. «Selleks peab ikka põhjus olema.» Nagu 1990ndate keskpaigas masti tabanud välk, mis seadmed mitmeks tunniks rivist välja lõi.