Valves olijad tõlkisid Nõukogude sõjaväelastele Soome televisiooni uudiseid.

Siinkohal avaldatu on katkendid veel ilmumata raamatust “Veretu võitlus”, mis põhineb suures osas asjaosaliste meenutustel ja käsitleb ajavahemikku august 1990 kuni august 1991.

Teletorni ultralühilainetsehhi ülem Igor Lukas:

Päev enne seda kui meid rünnati, teatas Savisaar raadio kaudu, et teletorni poole liiguvad tankid. Kui teade oli kõlanud, ei olnud ülemustest mitte kedagi tornis. Olime ainult mina, valvesse jäävad vanem-elektromehhaanik Tõnu Vetela ja insener Anatoli Tištšenko ning veel mõned töölised. Aga üleval oli restoran rahvast täis. Käskisin töölistel ära kaduda ja läksin üles 21. korrusele külastajaid välja ajama. See oli aga niisugune rahvas, kes tahtis huvi pärast akna alla tanke vaatama jääda. Ütlesin neile, et nüüd tuleb siin samasugune asi, nagu oli Leedus ja nad jäävad kaheks kuuks vaatama, kuidas tankid ümberringi sõidavad, kui torn ära blokeeritakse. Kõrts on kinni, tuleb evakueeruda. Ajasime baarmeniga kõik välja. Kui viimased olid läinud, ütlesin baarmenile, et jäetagu restorani sõjaväelastele midagigi, igaks juhuks. Selleks, et nad ei hakkaks edasi lõhkuma. Baarmen nõustus: hästi, jätame kaks kasti kõige odavamat kuiva veini. No ja järgmisel päeval see toimiski. Kaks kasti veini varastati ära ja oldi rahul.

Umbes kella nelja paiku sõitis kohale mingi mees koos kahe kodukaitsjaga. Sõitsime nendega üles, näitasin, kus 22. korruse ruum asub. Mehed rääkisid, et neid saadeti vallutamise puhuks torni kaitsma. 22. korrusele sai aga ka üht salatreppi mööda. Ütlesin meestele, et juhul kui neid hakatakse ründama, hakatakse seda tegema katuselt ning aknast. Seega, toas ärgu istugu, käigu ringi väljaspool. Nii nad tammusidki mööda raudkatust. 22. korrusel oli ka gaasi-tulekustutusruum. Põhimõtteliselt oli sealt võimalik lasta freooni 21. ja 22. korrusele. Poisid lihtsalt ootasid korraldust, et seda teha. Enda initsiatiivil ei tahtnud nad midagi ette võtta. Eks neile oli ka elu kallis. Neist poistest oli mul kahju, sest selge oli, et kui sõjaväelased ründavad, siis nad tapetakse lihtsalt ära. Nad oleksid olnud ilmsed ohvrid, kus seal ennast kaitsta! Mõtlesin: “No poisid, te olete tublid!”

Seejärel laskusin alla ja läksin koju, jättes vahetuse tööle. Ütlesin, et nad helistaksid, kui midagi juhtub.

Ultralühilainetsehhi vanemelektromehaanik Tõnu Vetela:

Nägin, kui esimene sõjaväemasin tuli Kloostrimetsa teelt meie masti ette. Sõjaväelased jooksid ümber masti ja jäid iga akna alla valvesse, automaat laskevalmis käes. Aknad olid lahti, suvi ju. Seejärel lõid nad ukseklaasid puruks ja tulid sisse. Meid Tištšenkoga aeti minema, enne minekut kästi kõik saatjad välja lülitada. Muidu oleks meie vahetus pidanud kestma kella üheksani.

Tištšenko helistas mulle kohe, kui sõdurid lõhkusid väravaid, tungisid sisse ja purustasid vitraažiklaasid. Kui sõjaväelastelt pärast küsisin, milleks nad lõhkuma pidid, sain vastuseks, et nad kartsid – vitraaži taga peidus võib ju istuda keegi meie mees ja neid tappa. Kui sissetungijad aga nägid, et karta pole vaja, nendega räägitakse rahulikult, siis nad rahunesid, küsisid isegi meie meestelt suitsu.

Pärast Tištšenko kõnet helistasin kell 4.20 Vabariikliku Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse admi- nistratsiooni peainsenerile Rein Ruudile. Ruudi käskis mul esialgu oodata, kuni ta minister Sõmeraga nõu peab. Sõmera käskis mul teletorni juurde sõita ja saada selgust, mis täpselt toimub. Istusin taksosse, 15 minuti pärast olin torni ees. Torni juurde olid juba inimesed kogunenud. Kes tuli kaitsma, kes tundis niisama huvi… Filmis “August 91” on seda hästi edasi antud.

Kohe mind torni ei lastud. Otsisin üles sõdurite ülema, kellegi alampolkovniku, näitasin töötunnis- tust ning ütlesin, et mul on kabinetis raha ja dokumendid. Alampolkovnik nõustus mind seepeale automaaturi saatel sisse laskma, 20 minutit andis aega – võtku ma oma asjad ja tulgu ruttu tagasi. Kabinetis sain aru, et telefonid töötavad, sissetungijad vist ei osa-nud neid välja lülitada. Sain helistada Ruudile, öelda, et olen tornis. Sõdur, kes mind saatis, seisis ukse taga, aga varsti ütles, et mis ta seal ikka seisab, ja läks konverentsisaali teiste sõdurite juurde.

Läksin välja, et esimese korruse aparatuurisaal üle vaadata. Seejärel ütlesin komandörile, et on vaja elekter sisse lülitada. Sõjaväelased tahavad ju ennast pesta, aga ilma elektrita ei tööta pumbajaam. Sõdurid pärast isegi praadisid midagi köögis, võtsid, mis külmkapis oli. Ega seal küll midagi suurt olnudki, nad siis võtsid Värskat.

Veel rääkisin ülemaga, et kuna mõni uks on lõhutud, siis sõdurid varastavad instrumente. Kui mõne käest tornis küsisin, miks ta võtab, siis sain küll alati vastuse, et võtke-võtke tagasi, see olla ainult juhuslikult talle kätte sattunud. Nii ei saa ju! Komandör vabandas, et sõdurid on sõdurid. Ma siis pakkusin, et kutsun oma töötajad instrumendivalvesse. Pärast kella kaheksat jõudiski kohale umbes kümme meie inimest.

Tankid tulid teletorni territooriumile alles pärast lõunat umbes kell neli, enne nad seisid maanteel teletorni lähedal. Küsisin komandöri käest, miks ta nii hilja tankid territooriumile tõi. Mees vastas, et nad kartsid – viskab veel keegi süütepudeliga, tuleb suur plahvatus ja ohvrid.

Olin kella neljast-viiest kaheksani üksi teletorni konverentsisaalis. Kell pool viis tuli sinna üks kindral ja sõimas komandöri, et tollel olevat valve halvasti organiseeritud. Küsisin kindralilt, miks nende mehed vitraaže lõhkusid. Kindral kostis vastu: “Aga kas teil ohvreid oli? Ei olnud? No ja mida te veel tahate?”

Ma ei tea, miks nad kaableid läbi ei lõiganud, kui meie teletorni üle võtsid. Nad käisid ju koridorides treppe mööda ja nägid väga hästi, et kaablid lähevad šahtis lifti taga. Ju neil seda ülesannet siis polnud. Nad ei lõiganud isegi telefonikaableid läbi. Nii võttis minuga kaheks-kolmeks minutiks ühendust koguni TASSi korrespondent ja küsis, kuidas olukord on.

Keegi eraisik helistas mulle ka vahepeal, et küsida, miks me sõdureid ei tulista. Saatsin selle helistaja kuradile. Hääle järgi arvan üsna kindlalt, kes see inimene oli. Ta oli ka interrindes tegev.

Isegi ei tea tagantjärele, kuidas meil õnnestus sissetungijad 22. korrusest eemal hoida. Minu käest aina uuriti, mis seal korrusel on. Lõpuks tuli mu juurde koguni polkovnik Matrossovi staabist. Ütlesin neile, et ainult kaablid. Väga raske oli valetada – no kes see usub!

Morozov helistas mulle juba vara-vara hommikul, umbes pool seitse või seitse: “Tornis on sõjaväelased. Sõida kohale!” Ja viskas toru ära. Hakkasin mõtlema: Leedus sõjaväelased tahtsid, et saatjad töötaksid, aga leedukad keeldusid saatjaid sisse lülitamast. Sellest tuli konflikt. Morozov oleks võinud öelda, et ta ei oska saatjaid tööle panna, et ta on teletorni juhataja ega tunne saatjaid. Aga kui mina – ultralühilainetsehhi ülem – sinna lähen, ma ei saa öelda, et ei oska. Hakkasin otsima kedagi ülemustest, kellelt teada saada, kas mul on ikka vaja torni juurde sõita või peaksin end hoopis ära peitma. Mis sinna sõita, kui seal on sõdurid. Saatekeskuse peainsener Ruudi käskis mul sõita. Vastasin, et kui ma sinna lähen, siis lülitan saatjad sisse, ma ei hakka nagu Matrossov ambrasuurile viskuma – kui seda oodatakse, siis ma parem ei sõida. Tema jälle: sõida ikka sinna ja püüa sisse lülitada ka Vikerraadio saatja. Vikerraadiost läks ju liin Toompeale. Palusin siis, et mulle antaks mingi auto, sest enda omaga ma tankiringi sõita ei tahtnud – lömastavad auto ära, aga kinni ei maksa pärast keegi. Ruudi organiseeriski masina.

Teletornis ütlesin, et olen tsehhiülem, ja sõdurid lasksid mind läbi. See võis olla 9–10 paiku. Morozov selgitas: “Vaat, Lukas, situatsioon on säärane – sõjaväelased tahavad, et sa lülitaksid sisse Kesktelevisiooni saatja. Me kõik räägime, et me ilma sinuta ei oska.”

Vastasin siis, et Ruudi soovitas täita kõik nende korraldused, aga püüda igal juhul ka Vikerraadio sisse lülitada, liin Toompeale.

Ultralühilainetsehhi vahetusülem Jaanus Hiis ja vanemelektromehhaanik Uno Tükk olid juba seal. Tanja Fjodorovna oli ka hommikul tulnud, aga poisid saatsid ta tagasi, et tornis naisi poleks. Ütlesin: “Poisid, lülitame ülekande sisse! Jaanus, sina lülitad saatja sisse, Uno, mine kilpide juurde ja lülita ka mingeid asju, mina sel ajal lülitan sisse lühilainesaatja.” Sõdurid ju ei teadnud, mida on vaja teha, et saatja sisse lülitada. Uno käis ringi ja lülitaski kõikvõimalikke nuppe, mina liginesin saatjale ja lülitasin sisse Eesti raadio. Saade läks Toompealt eetrisse. Kesktelevisiooni saatjat me sisse ei lülitanudki.

Tublid poisid olid need öises valves olnud Tištšenko ja Vetela, et nad liini õigesti ära kommuteerisid! Kommutaatori ühendasid õigesti ära, nii et kohe, kui ma saatja sisse lülitasin, läks õige asi eetrisse.

Niisiis, lülitasime sisse ja istusime. Ohvitserid, sealhulgas kaks või isegi kolm alampolkovnikut istusid ka meiega, neil oli seal nagu staap. Meiega nad ei suhelnud.

Äkki jooksis sisse Jaanus ja teatas, et juhtus midagi – võib-olla järsk pingetõus – ja Vikerraadio saatja lülitus välja. Tuleb teist korda sisse lülitada. Saatja oli 4 kW-ne, koosnes kahest poolest. Kui ühe poole sisse lülitasid, hakkas see mõneks ajaks undama nagu ventilaator. Sisse lülitada tuli saatja aga nii, et sõjaväelased aru ei saaks. Lubati ju sisse lülitada ainult Kesktelevisioon. Jooksime siis mööda saali ja kujutasime tormilist tegutsemist, mina läksin vaikselt ja lülitasin jälle Vikerraadio sisse. Pärast ei juhtunud midagi erilist. Vaatasime televiisorit.

Jaanus oli väga tubli. Me vaatasime Soomet, Soome näitas kogu aeg seda, mis Moskvas toimub. Ohvitserid käisid perioodiliselt meie kabiinis ja siis ma ütlesingi Jaanusele: “Sa räägi neile, mis seal toimub!”

Üks ohvitseridest istus kogu aeg meie juures ja Jaanus tõlkis vaikselt, mis Moskvas uudist. Soome näitas esimesena, et kõik on lõppenud. Nad kuulsid seda ja jooksid kohe omadega ühendust võtma. Umbes tunni pärast kogunesid kõik kokku ja sõitsid minema.

Savisaar tuli siia siis, kui kõik oli juba lõppenud.

Ebameeldivaid momente meenub ka. Näiteks jookseb poolakast mastimees Waclaw Perdzewitsz ootamatult meie juurde, vannub “mattidega” ja räägib, et sõdurid kolavad kõikidel korrustel ringi. 10. korrusel oli aga restorani viinaladu. Võtsime siis Perdzewitsziga alampolkovniku ühes ja ta peatas sõdurid, 10. korrusele viina juurde nad ei jõudnud.

21. korrusel oli restoran. Helistasid selle peremehed ja palusid, kas ma vaataksin, mis seal alles on. Läksin ühe alampolkovniku juurde ja ütlesin, et on vaja minna vaatama, mis 21. korrusel toimub. Ta andis mulle saatjateks kaks automaatidega sõdurit.

Aga 22. korrusel tammusid ringi need poisid, kes n-ö katusel istusid, sammud kostsid pea kohalt selgelt…

Mõtlen, teletornis oli väga suur kompartei organisatsioon. Töötajatest pooled olid eestlased, pooled venelased, aga konflikte polnud. Ja keegi meie inimestest ei öelnud selle 22. korrusele viiva salatrepi kohta midagi. Inimesi oli erinevaid, aga ühtegi reeturit polnud – kõik olid Eesti patrioodid. Vaatamata isegi sellele, et paljud olid iseseisvumise vastu.

Ma ei tea, kas Morozov räägib seda, aga talle helistati kogu aeg ja öeldi: “Näita treppi!” Helistasid vist interid ja karjusid: “Sa, poiss, vaata ette, sul läheb kehvasti, kui sa ei näita sõduritele, kuidas kuhu pääseb!” Aga ta ei näidanud kellelegi teed. Ta oleks ju võinud. Kui see putš oleks õnnestunud, oleks talle ilus elu korraldatud. Morozov riskis kõige rohkem.

Kui sellest päevast juttu tuleb, on peakangelased ainult need kaks poissi, kes 22. korrusel istusid. Muidugi on nad kangelased. Oli õudne seal istuda, nad ei näinud midagi. Aga teised, kes päev läbi sõduritega kokku puutusid – just tänu nende tegevusele püsis olukord rahulik. Võtke Jaanus näiteks, kes seal istus ja sõjaväelastele Soome uudiseid tõlkis. Või Morozov, kes suutis torni lõhkumise ära hoida.

Ukraina rahvusest Tištšenko näiteks on praeguseks juba ära Kanadasse sõitnud, talle on see kõik ajalugu. Aga pärast teletorni kaitsmist me isegi taotlesime konkreetselt talle eriliste teenete eest kodakondsust. No sinnapaika see jäigi.

Tavaliselt see korrespondente ei huvita.

 

AS Levira, Kloostrimetsa tee 58 A, 15026 Tallinn; tel +372 680 4000, faks +372 680 4001, E-post: levira@levira.ee