03.08.2012
Äripäev
Mike Gault, Guardtime'i tegevjuht
Juba kümme aastat olen mõtisklenud, kas innovatsioon on tõesti midagi Eestile eriomast või on siinse IT-revolutsiooni taga olnud lihtsalt pakiline vajadus ja sobiv ajastus - taasiseseisvumine internetiajastul? Praegune Eesti on vastuse otsimiseks sobivas olukorras - viimased aastakümned on pärandanud tehnoloogilisi lahendusi ja loonud ka siia tehnoloogilise kultuurkihi. Kas e-Eesti jääb pidama mugavustsooni või suudab taas vana välja visata ja uuega asendada? See, kuidas Eesti pilvetehnoloogia omaks võtab, saab olema põnev lakmustest - paljud inimesed peavad personaalarvutite järel pilvetehnoloogiat suurimaks revolutsiooniks arvutustehnoloogias. Nagu iga uue tehnoloogiaga, käib ka sellega koos ülesrääkimine, mistõttu tüüpilise eestlasevastus pilvetehnoloogia müügimehele on tõrjuv: "Oleme kasutanud pilvetehnoloogiat juba 10 aastat, siis nimetati seda veebimajutuseks." Oma sisult on aga tegu murranguga mõtteviisis ja suhtumises arvutitesse.
Pilvetehnoloogia tähendab sisuliselt kolme asja. Multitenancy ehk paralleelkasutus - mitu eri asukohtades paiknevat kasutajat tarbivad üht füüsilist infrastruktuuri, mida omab ja haldab kolmas osapool. Kui sa ei oma enam riistvara, pole vajadust selle haldamiseks ega isegi sellele mõtlemiseks. Autojuhtimiseks pole vaja teada, kuidas ventilaatoririhm töötab. Miks peaks kasutaja teadma midagi CPU taktsagedusest?
Teiseks elastsus - kasutajal on võimalus ressursse piiramatute vahenditega automaatselt varustada ja ümber sätestada ilma inimese sekkumiseta. Kolmandaks teenustele suunatus - see tähendab, et tarbid teenuseid (näiteks salvestamine, võrgustik, kalkuleerimine), mille eest maksad automaatselt välja kirjutatud arvega, mis on saadaval võimalusel vähem kui sekundiga.
Üldiselt takistab ettevõtete seas pilvetehnoloogia omaksvõttu kõige enam turvalisuse küsimus. Andmekaitse on olnud aga e-Eesti seniseks tugevuseks. Avalik sektor ja eraettevõtted on koos töötanud uute tehnoloogiate kallal ja juhtinud innovatsiooni. Kui turvalisuskaalutlused on pilvetehnoloogia vastuvõtmisel suurimaks barjääriks, on Eesti riigil potentsiaali olla pilvetehnoloogia revolutsiooni esirinnas, olles mõõdupuuks ja eeskujuks teistele. Ometi on suured läbimurded veel ees – valitsus- ja teadusasutustel ning idufirmadel on siin võimalus koostööks.
Andmekaitset jagatakse tavapäraselt kolmeks komponendiks: konfidentsiaalsus (salajasuse tagamine), terviklikkus (muudatuste vältimine) ja käideldavus (juurdepääsu tagamine). Eesti osaleb juba aktiivselt kõigi kolme kihi uuenduste loomisel. Käideldavuses ilmneb kõige selgemalt pilvetehnoloogia eelis isikliku andmekeskusega võrreldes. Uusimate lahenduste puhul asuvad andmebaasid eri mandritel ja andmekeskustes, vähendades oluliselt riske, mis on seotud andmetele ligipääsemise või nende hävimisega - seda kõike kasutaja jaoks märkamatult.
Sellist lahendust kasutab näiteks Eesti telekommunikatsiooniettevõte Levira, kes pilvetehnoloogiahiiu Joyenti võrgustiku Global Compute Network abiga pakub Ida-Euroopa ja Skandinaavia klientidele kõrget käideldavust ja hõlpsat taastust avarii korral. Andmekaitse terviklikkust, millega tegeleb ka Eesti idufirma Guardtime, on kolmest kihist keerukaim selgitada. Tehnoloogia võimaldab liita iga sündmuse ja muudatusesüsteemis põhjuslikku ahelasse, pakkudes lõppkasutaja (ja ka seadusandja või audiitori) jaoks sõltumatut viisi, kuidas veenduda andmete terviklikkuses.
Konfidentsiaalsus on seni suurimaks piduriks pilvetehnoloogia omaksvõtmisel, ehkki ka selles vallas on rohkelt innovatsiooni ja Eestil on siin oma liidrid. Tartu Ülikooli vanemteadur Helger Lipmaa on üks maailma juhtivaid andmekaitse autoriteete, olles pilvetehnoloogia rakenduste krüptograafiliste protokollide teerajaja. Eesti uurimiskeskus Cybernetica on aga sõlminud lepingu USA kaitseuuringute agentuuriga DARPA, kohustudes välja töötama viisi, kuidas osapooled saaksid pilvekeskkonnas täiesti konfidentsiaalselt informatsiooni vahetada.
Eesti innovatsioon ei ole aga vaid erasektori pärusmaa. Amazoni kõrval maailma teise juhtiva pilvetehnoloogiaettevõtte Joyent tehnoloogiaosakonna juht Jason Hoffman osales koos Eesti majandus-ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsiga pilvetehnoloogiateemalisel ümarlaual, kus käidi välja idee seadustada Eestis "andmesadama" idee. See kujutaks endast andmekeskust (või riiulitäit servereid andmekeskuses), mis asuks füüsiliselt küll ühes riigis, kuuluks juriidiliselt aga teise riigi jurisdiktsiooni alla. Näiteks võiks USA firma kasutada füüsiliselt Eestis asuvat "andmepilve" varanduseks, kuid andmed alluksid siiski päritoluriigi nõuetele.
Oma 10 aasta pikkustele mõtisklustele olen aga saanud vastuse - Eestis toimib innovatsioon tõepoolest ning era-ja avaliku sektori koostöös võib Eesti juhtida ka järgmist IT-revolutsiooni.
Arvamusartikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Sampo Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi "Edukas Eesti" raames