23.07.2009
Nädal
Peeter Vilborn
Tavaliste ilmastikutingimuste korral on maapealsete riigikanalite kvaliteetne levi tagatud vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusele saatjast, võimsamate saatjate korral isegi rohkem. Praktikas on mõnikord digilevi häiritud lausa saatjate läheduses. Põhjuseks on teatud atmosfääri-anomaalia korral tekkiv nn ülilevi nähtus.
Teatavasti töötavad maapealsed digisaatjad reeglina detsimeeter ehk UHF-lainealas kanalitel E21-E69 sagedustel 470-862 MHz. Nii kõrgete sagedustega raadiolained levivad praktiliselt sirgjooneliselt ega paindu maakera kumeruse taha. Maapealsete digisaatjate paigutus on valitud nii, et mitte tekitada vastastikuseid häireid. Selleks on eraldatud läheduses asuvatele saatjatele sageduskanalid, mis ei kattu ja vahel kasutatakse ka erinevaid polarisatsioone. Enamik saatjaid töötab horisontaalse polarisatsiooniga, kus vastuvõtuantenn tuleb paigaldada samuti horisontaalselt. Mõned uuemad ja täite-saatjad (Tallinn-Kristiine, Tartu-Soinaste, Pehka, Sõrve, Valga, Viljandi ja Narva) kasutavad vertikaalpolarisatsiooni, mida tuleb arvestada antenni paigaldamisel. Vaatamata neile abinõudele on mõnikord, eriti just suvekuudel, digikanalite vastuvõtt häiritud, kus kohalikud kanalid on tummad ja nende asemel võib ekraanilt leida mõne kaugema saatja pilte. Eestis on vastu võetud Rootsi, Läti ja Venemaa saatjaid, rääkimata Soome omadest, mida on isegi Lõuna-Eestis nähtud. Vahel on ülilevi nii tugev,et digiboks leiab signaali peaaegu kõigilt UHF kanalitelt.
Ülilevi
Põhjuseks on raadiolainete ülilevi, kus naabermaade telesaatjad rikuvad ära kohalike programmide vastuvõtu. Selline nähtus tekib teatud tingimuste korral atmosfääris. Reeglina suviti kõrgrõhkkonna tingimustes, kuid vahel ka talvisel ajal. Tavaliselt on temperatuur atmosfääri madalamates õhukihtides kõrgem kui ülemistes. Inversiooni tingimustes, kus soojemad õhukihid tõusevad ülespoole, samal ajal langeb kõrgemate õhukihtide suhteline niiskus, tekibki selline raadiolainete kaugleviku jaoks soodne kanal. Seda peegelduvat kanalit pidi võivad raadiolained paindudes maakera kumeruse taha levida mitmeid sadu kilomeetreid. Selline nähtus võib kesta mõnest tunnist kuni mitmete päevadeni. Nähtust nimetatakse tropoleviks ja see on nuhduseks tavavaatajale, kuid eriliseks maiuspalaks kaugvastuvõttu harrastavaile TV DX fännidele. Kui ilmastikutingimused normaliseeruvad, taastuvad ka digitaalsed telepildid. Analoogajastul oli olukord parem, sest sellise ülilevi tingimustes pildi kvaliteet läks küll mitmesuguste ekraanile tekkivate võrkude ja "säbrude" tõttu kehvemaks, kuid oli siiski vaadatav. Analoogajastul oli rikutud ühel kanalil (sagedusel) ainult üks programm, digis aga terve mux ehk 7-12 programmi. Digisignaaliga esineb nn "läviefekt", kus alates teatud häire ja signaali suhtest muutub vastuvõtt võimatuks. Kuigi digisignaali tugevus (S) võib olla isegi 100%, on kaugelt levivate signaalide tõttu kvaliteet (Q) oluliselt langenud või on lausa nullis. Selle juures jääb teleri ekraan mustaks või ilmub teade "No signal". Teatavasti digiboks kas näitab normaalset pilti või ei näita midagi. Sarnane efekt on tuttav kõigile mobiiltelefoni omanikele, kui levi on allpool lubatud normi.
Selliseid ilmastikust põhjustatud häireid esineb kõikjal, kus maapealne digilevi kasutusel. Lisaks Eestile on selliseid häireid viimasel ajal sageli esinenud ka Kesk- ja Lõuna-Soomes. Nii meie Levira kui soomlaste Digita on andnud selgitusi selle nähtuse kohta. Paraku pole võimalik häireid vähendada saatetehniliste parameetrite muutmise teel, tuleb vaid loota ilmastikutingimuste muutumisele.